Akadeemia tee korterelamute renoveerimisprojektis uuriti hääbuva linnakunsti rolli kohaidentiteedi hoidmisel.
Autor: Mae Köömnemägi
Linnahäkk1 on võistluslik koosloome-töötuba, mis kestab kaks päeva ning kus käsitletakse ruumivaldkonna väljakutseid. Arhitektuuritudengid töötavad koos mentorite ja kohalike elanikega välja visioone, et otsida etteantud alale kitsaskohtade lahendamiseks värskeid ideid. See on tempokas mõttevahetus ja visandamine, kus arutelud ja esitlused kujundavad kontuurid võimalikele tulevikustsenaariumidele.
Häkaton on oma olemuselt nagu krokii – kiire, vaba käega tehtud joonistus, kus esile kerkivad vaid kõige selgemad jooned, need, mis annavad edasi terviku iseloomu. Aja surve sunnib osalejad fokuseerima, loobuma liigsest ning tooma esile sellele kohale iseloomuliku iva, mis seob eri mõõtkavad tervikuks. Krokii esitab tihedaks pakitud idee, vahendab kõige olulisemat. Samamoodi toimib ka ruumihäkk: see pole lõplik lahendus, vaid visand, millest võib kasvada midagi suuremat ja põhjalikumat. Kuigi tegemist on võistlusega, sest üks meeskond lõpuks võidab, on suur osa häkist pingevaba mänguline õhkkond, kust kooruvad parimad ideed.
Akadeemia tee häkkimine
8. ja 9. veebruaril toimus Softacademy esimene ruumihäkk „Monumentaalkunsti uus elu väliruumis“. Softacademy on Eesti esimene naabruskonnapõhine renoveerimisprojekt, mille eesmärk pole pelgalt ühe kortermaja kordategemine, vaid Akadeemia tee 4, 6,14 ja 22 hoonete, nende ümbruse ning hoovide terviklik uuendamine. Kogu töö on kooskõlas Euroopa uue „Bauhausi“ põhimõtetega, s.t eesmärk on kaunis ja kestlik lõpptulemus, mis saavutatakse elanike kaasamisega. Softacademy nimes on kaks viidet. Esiteks osutab see projekti asukohale Akadeemia teele, teiseks David Simi raamatule „Pehme linn“, mille autor on ka üks projektis osaleja.2
Esimene ruumihäkk oli osa paljudest projektis läbi katsetatavatest kaasamise formaatidest. Sel korral uuriti lähemalt hääbuva linnakunsti rolli kohaidentiteedi hoidmisel. Kohatunne kasvab koosloomest, millega Softacademy raames omajagu ja eri viisil tegeletakse. Elanikele antakse võimalus ümbritseva keskkonna kordategemises aktiivselt osaleda. Heaks näiteks on ka toimunud häkaton, kus pool žürii liikmetest oli asjasse puutuvate hoonete elanike seast, lisaks osalesid nad kahe päeva vältel töötubades ning suunasid ja tagasisidestasid lahendusi. Projekti alguses toimus ka hoonete arhitektuuri töötuba, kus elanikud said n-ö mängida renoveerimise eri moodulitega ning oma maja välimuse ja funktsionaalsuse kohta sõna sekka öelda. Peale äsja toimunud ürituse toimub veel kaks häkatoni, millest ühes keskendutakse veelgi terasemalt paneelelamute otsaseintele, teises lahendatakse naabruskonna väliruumi kitsaskohti.
Ruumihäki keskmes olevate Akadeemia tee 4, 6, 14 ja 22 paneelelamute otsaseintel on seni säilinud nõukogudeaegsed monumentaalkunsti teosed. Kui hooneid hakatakse renoveerima, siis jäävad need uue soojustuskihi alla. Nii on juhtunud kahe juba uuendatud hoonega. Paneelelamute otsaseinte monumentaalkunst ei ole küll muinsuskaitse all, aga on omanäoline, ajastutruu ja piirkonna identiteedikandja, mistõttu väärivad need teosed avalikus ruumis uut elu. Seega on plaanis neidsamu kunstiteoseid mingis vormis ka edaspidi kasutada. Kuidas täpselt, selgub hiljem koostöös muinsuskaitsjate ja monumentaalkunsti ekspertidega. Ekslikult arvatakse, et need kunstiteosed on vaid väike osa seinast, kuid tegelikult on kogu sein tervikuna üks monumentaalkunsti teos. Nelja maja otsaseinad moodustavad ansambli ehk väliruumi galerii. Renoveerimisel originaale ei kahjustata ja need jäävad soojustuskihi alla alles juhuks, kui tekib vajadus või soov neid taas näidata või uuesti kasutada.
Äsja toimunud häkatoni eesmärk oli monumentaalkunsti avaliku ruumi teemat terasemalt uurida ning küsida, kuidas käsitleda toona loodud kunsti praeguses ajas ja elukeskkonnas.
Juba teoste loomise ajal teati, et massehitus teeb keskkonna monotoonseks ning kunsti rolli nähti keskkonna mitmekesistajana. Käesoleva renoveerimislaine alguses oleme sama ülesande ees, kuid kasutada on uued vahendid. Lisaks mitmed ajaloolised kihistused. Küsima ei peaks, mis on valesti, vaid mis on tugevused ehk millega saab piirkonna eripära rõhutada.
Piirkonna majade elanikud on küsitluste käigus mõista andnud, et kunagi otsaseintele loodud kunst pole neile nii väärtuslik, et selleks eraldi kulutusi teha. Kunstiteosed ei ole küll elanikele vastumeelsed, kuid puudub oskus hinnata nõukogudeaegset kunsti. Mõistagi on majandusliku kitsikuse korral see kihistus kõige esimene, mis renoveerimisel ja uuendamisel kaob. Lihtsustatult võib öelda, et kunst on elitaarne ning seda saavad endale lubada vaid jõukamad elanikud, kuid säilitamisega tekitatud ruumiline väärtus on siiski kõigile tajutav. Ruumihäki võidutöö keskendub teoste esialgsele funktsioonile ning tõlgendab selle tänapäeva kirjeldavasse vormi, mõistes probleemistikku ning pakkudes selge visuaalse lahenduse.
SOFTacademy ruumihäki esikolmik
Esimese preemia pälvis töö „Mosaiik“, autorid Madis Keerd, Artur Raik, Katariina Kangro, Riina Parve. „Mosaiik“ paistab silma lähteülesande tabava mõistmisega. Majadele ja trepikodade ette on kavandatud uued, kohta ja ajastut peegeldavad kunstiteosed, mis loovad uue identiteedi ja eristumisvõimaluse, mis praeguse monumentaalkunsti katmisega kaob. Autorid on mõistnud monumentaalkunsti paiga eripära loovat rolli ning pakkunud uue tõlgenduse ja asukoha. Ehe näide sellest on pakirobotiga mosaiik, mis vaimukalt vihjab Mustamäelt alguse saanud ka mujal maailmas tuntud ettevõttele.
II preemiaga pärjati töö „Kooshoov“, mille autorid on Rebeka Kollo, Maria Porkanen, Mark Joonas Artma ja Katariina Kivi. „Kooshoovi“ sisu on täpselt see, mida nimetuski väljendab: koosolemise ruum hoovis. Tähelepanelike arhitektidena on tudengid märganud vajadust siduda õued majade kõrval oleva Männi pargiga. Projekti tugevus on kaasava ja liikumist soosiva ruumi loomine, tähistatud on liikumisteed, elanikke kutsutakse ruumi kasutama ja omavahel suhtlema. Teerajad ja hoonete otsaseintelt n-ö ära lennanud lindude kujutised loovad tänavapildis selgelt eristuvad jalakäijate alad. Pakutakse lihtsat ja mõistetavat lahendust autostunud, jalakäija jaoks vaesunud ruumile.
Anett Maiste, Hanna Eliise Kittar, Elise Lissel Pähkel, Kertu Kullas, Kirke Kivisoo on välja töötanud kavandi „Maha-kanne“, mis kuulutati kolmanda preemia vääriliseks.
„Maha-kanne“ pälvis tunnustuse materjalide väärindamise eest. Kuna hoonete renoveerimise käigus jäävad üle kõik praegused rõduplaadid, otsiti võimalusi, kuidas ehitusjääke kohapeal kasutada, et mitte kulutada utiliseerimisele. Kuigi betoonelementide kasutus oli põnev ja eriti intrigeerivaks tegi mõtte iga rõdu päritolukorteri numbriga märgistamine, siis võinuks töös olla rohkem hubasust, nii rohelust kui ka lisatavaid meelepäraseid materjale. Tugevalt joonistus välja ka kahe tunni hoovi kontseptsioon, mis viitab 15 minuti linna ideele ja püüab korterielanike ühise väliruumi abil kogukonda siduda ja nad kaheks tunniks õue tuua.
Miks häkkida linna, kui saab tellida projekti?
Ümbritseva keskkonna kitsaskohti ei saa kunagi ühel selgel viisil lahendada. Visioonide paljusus annab võimaluse valida parim lahendus, seepärast ongi arhitektuurikonkursid praegu parim viis tellida ja luua kvaliteetset keskkonda. Ruumihäkk on kujundlikult arhitektuurikonkursi väike vend, mõeldud eelkõige tudengitele ning on sobilik metoodika väiksemal mõõtkaval või laialivalguvamate ruumiprobleemide lahendamiseks. Kui arhitektuurikonkurss on mahukas ja reeglitele allutatud, siis linnahäkk on kiire ja paindlik formaat, mis võimaldab eksperimenteerida. Ruumihäkk avab esmalt probleemi, piiritleb teemat ning seejärel leitakse lahendus.
Ruumihäkk on eriti sobilik ideearenduseks ja väiksemate probleemide uurimiseks. Siia ritta võib seada ka linnafoorumi formaadi, mis on mõeldud keerulisemate ja eri huvidega osaliste kokku toomiseks ja arutlevateks töötubadeks. Kui avalikele hoonetele on asjakohane korraldada arhitektuurikonkurss, sest avaliku rahaga tellitakse ruum järgnevateks aastakümneteks, kui mitte sadadeks, siis väiksemad ruumilahendused vajavad paindlikke, eksperimentaalseid lähenemisi. Igal formaadil on oma koht: ruumihäkk, linnafoorum ja arhitektuurikonkurss täiendavad üksteist, pakuvad lähenemisviise erisuguste ja eri mõõtkavaga ruumiprobleemide lahendamiseks.
Häkatonidel osalemine on arhitektuuritudengitele suurepärane võimalus õppida meeskonnatööd ja loominguliselt areneda. Koostöö pakub õlatunnet, mis on arhitektuuris hädavajalik. Mänguline häkaton annab noortele arhitektidele võimaluse jalg ukse vahele saada ning viib edasi juba uute loominguliste kollektiivide ja noorte arhitektuuribüroode loomiseni. Olid ajad, mil konkursse võitsid väga noored tegijad, nüüdseks on neist kasvanud tugevad suure meeskonnaga turuliidrid. Nende kõrval ei jää noortele enesekehtestuseks palju võimalusi. Kuigi esimesed häkatoni võidud ja installatsiooniprojektid on väikese mahuga, annavad need väärtusliku kogemuse, võimaluse oma ideed ellu viia ja esimesed tööd portfooliosse. Vanadele tegijatele on ideekorje formaadis häkatonid ja võistlused jällegi mõnus vaheldus ja loominguline sirutuspaus. Noori hakkajaid tegijaid on väga vaja, muidu ümbritsev ruum vaesub, sest puuduvad värsked ideed.
Softacademy häkatoni sarnaseid visandlikke (ja vahel ka võistlevaid) formaate on viimasel ajal olnud mitu. Näiteks eelmise aasta oktoobris toimus Baltimaade Arhitektide Liitude Assotsiatsiooni (Baltic Architects Unions Association, BAUA) töötuba, kus käsitleti Tallinna peatänava äärset Musumäe ala.3 2024. aasta alguses leidis aset ideevõistlus „Linnahalli võimalikud tulevikud“4 ja sügisel korraldas arhitektide liit Ukraina linnafoorumid Žõtomõris.5
Praegused kõige nooremad arhitektuuribürood, nt Stuudio Täna ja Kollektiiv, on just sellistest väiksemahulistest installatsioonikonkurssidest alguse saanud. Stuudio Täna liikmed olid ka linnakunstifestivali „Pööra!“ teose „Torupööre“6 autorite seas. Tallinna Euroopa rohelise pealinna installatsioonikonkursi raames Putukaväilale ehitatud „Põhukabeli“ autor on Stuudio Kollektiiv.7
Kes teab, võimalik, et järgmised arhitektuuri edasiviijad kasvavad välja äsja toimunud häkatonist. Aga enne veel algab kibe töö Akadeemia tee 4, 6 ,14 ja 22 majade ruumihäki võidutöö teostamisega, kus peale renoveeritud hoonete saavad kõik trepikojad ka omanäolise väliruumi ja uue linnakunstikihistuse.
1 Ruumihäkk on tuletatud ingliskeelsest sõnast hackathon, mis on digisektoris tuntud formaat. Hackathon on tavaliselt võistluslik üritus, kus osalejad töötavad rühmades tarkvara- või riistvaraprojektide kallal eesmärgiga luua ürituse lõpuks toimiv toode või lahendus.
2 David Sim on ettevõtte Thinksofter üks asutajaid, ühtlasi Softacademy projekti partner. Softacademy projekti kaasrahastatakse EUI (European Urban Initiative) fondist. https://www.softacademy.ee/projektist/
3 BAUA töötuba toimus 12.-13. X 2024. Lähemalt saab lugeda arhitektide liidu veebisaidilt: https://arhliit.ee/balti-riikide-noored-arhitektid-leidsid-taiesti-uusi-voimalusi-kuidas-avada-musumage-ning-siduda-vanalinna-paremini-tulevase-peatanavaga/
4 Loe lähemalt ideevõistluse „Linnahalli võimalikud tulevikud“ kohta Sirbist. Karli Luik, Parem pool muna kui tühi koor. – Sirp 3. V 2024. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/parem-pool-muna-kui-tuhi-koor/
5 Loe lähemalt Ukraina linnafoorumite kohta Žõtomõris Sirbist. Karin Bachmann, Ülar Mark, Mae Köömnemägi, Linnafoorumid Ukrainas. Sõjaaegne rahuplaan. – Sirp 1. XI 2024. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/linnafoorumid-ukrainas-sojaaegne-rahuplaan/
6 Eesti arhitektide liidu 100. aastapäevale pühendatud linnakunstifestivali „Pööra!“ teose „Torupööre“ autorid on Diana Drobot, Kertu Johanna Jõeste, Päär Joonap Keedus, Berta Kisand, Karolin Kull, Mari Poom, Ra Martin Puhkan, Siim Tanel Tõnisson ja Emma Pipi Penelope Visnap.
7 „Põhukabeli“ autorid on Eneli Kleemann, Katariina Mustasaar, Lill Volmer, Mia Martina Peil, Marie Anette Veesaar.
Artikkel ilmunud 7.03.2025 kultuurilehes Sirp – https://www.sirp.ee/ruumihakime-linna/